17. november 2017

Kaugel see adventki enam... Üks mõnus vitamiinisalat ja veidi advendiajale eelnevaid soovitusi kodukaunistamise vallast

Kuigi novemberi keskpaik tundub olevat ehk liiga varane aeg hakata advendijuttu rääkima, meenub eelmistest aastatest just see, et enne kui sisse ja välja hingatagi jõuad, on jälle esimene advent taas käes ja siis enne kui jõuad jõulukaunistused välja kraamida, on ootamatult kolmas adventki möödas. Ja nii kulmineerub see kõik jälle sellega, et viimases paanikas otsid oma aastaid kestnud jõulukaunistused välja, sätid toa pidurüüsse ja siis ongi kohe jälle jõulud käes ja kohe ka möödas. Jõulurahu kui selline jääb jälle tabamata ja see mõnus rahulik hetk, kui kodu on jõuludeks valmis kaunistatud ja kõigil aega seda nautida ja imetleda, jääb taas järgmist hooaega ootama.

Kõik siin ja teistel piltidel olevad jõulukaunistused, taimed ja potiümbrised on pärit Hansaplanti jõuluosakonnast

Sel aastal on aga kõik veidi teisiti. Nimelt õnnestus mul juba varakult ära käia imelisel jõulumaal, mis oli just-just ennast kogu oma hiilguses laiali sättinud. Hansaplandis on jõuludest inspireeritud väljapanek tõeliselt külluslik ja üllatavalt laia valikut pakkuv. Kusjuures tegemist ei ole mingi nurgakesega, kuhu siis jõuluehted kokku koondatud, vaid pea kogu poodi hõlmava tõelise jõulumaaga, kuhu sattudes tuleks ikka korralikult aega varuda, sest muidu võib pea sellest ilust ja särast veidi segamini minna. Tõenäoliselt läheb veidike niikuinii 😉
Hansaplandi jõuluvalikust on võimalik leida pea kõik vajaliku jõulukaunistamise tarbeks. Sinna alla jäävad nii kuused, pärjad, ehted, vanikud, kaunistused, linikud, jõulutuled ja -küünlad jne. Jätkuks ainult kindlameelsust, et kogu selle kireva valiku juures mitte segadusse sattuda ja mingi kindel suund või stiil välja valida.
Kindlasti tuleb Hansaplandi jõulumaale minnes võtta kaasa ka lapsed, sest nii saavad pere kõige nooremad aimu sellest, kus jõuluvana elab, magab ja näiteks raamatut loeb. Tõeline jõulumuinasjutt täiesti siinsamas vaid väikese autosõidu kaugusel Tallinnast. Igati hea mõte, kuidas perega mõnus nädalavahetus või ka õhtupoolik veeta.

Minu lemmikuks sai hõbedase ja roosa kombinatsioon. Ühtaegu nii õrn, karge kui lihtsalt imeilus

Lisaks Hansaplandis end laiali laotanud jõulumaale, toimuvad sealsamas ka erinevad põnevad töötoad. Näiteks saab 25. novemberil kell 12-15 meisterdada õnnekivisid, mida siis igaüks saab ise endale sobivaks lihvida. 26. novembril saab aga valmistada jõuluseepe. Eriti tore on seepi valmistada koos lastega, lisades seebile kuivatatud lilli, soolaterakesi, nööpe ja muud põnevat. 2. detsembril saab valmistada kuuseehteid. Värvida saab kas pliiatsite või näpuvärvidega ning soovi korral kaunistada kasevineerist kujukesi. Iga ehe täpselt tegija nägu. 3. ja 9. detsembril on võimalik kaunistada taimetehnikaga T-särke. Särke saab kaunistada siis erinevate taimemotiividega ja täiesti ainulaadse särgi võib valmistada nii lastele, emale, isale kui ka vanavanematele. Igati vahva ja täiesti ainulaadne jõulukingitus.
16. detsembril on aga võimalik valmistada jõulupärgasid või küünlaseadeid vastavalt siis iga meisterdaja oskustele ja soovidele. Kõik töötoad kestavad kell 12-15 ja osalustasu varieerub 3-5 euroni.

Midagi klassikalisemate värvikombinatsioonide eelistajatele. Punane on alati kindla peale minek. Eriti advendiajal :)

Mind köitsid eelkõige muigugi lauakaunistused, millega jõululauale sel hooajal veidi teistmoodi pidulik ilme anda. Esmalt ei saa muidugi üle ega ümber erinevatest elavatest taimedest, millega pimedal ja kõledal aja tuppa veidi soojust tuua. Klassikaline kuusk või jõulutäht on alati omal kohal, aga miks mitte sel aastal tuua tuppa hoopis roosa jõulutäht. Tavapärase roheline-punane-kuldne valem viia aga pisut nihkesse ja sättida kompositsiooni hoopis pisut hõbedast, roosat ja säravat valget. Selline karge ja kaunis kombinatsioon mõjub hoopis teistlaadselt ja väga pidulikult.

Lumeroos koos hõbedaste kaunistuste ja roosakat valgust kiirgavate küünlaalustega - imeline ja õrn!

Või siis hoopis nii. Ainult karged värvid.

Minimalism ei vea ka kunagi alt
Kui laud on kaunistatud, tuleb sinna ka midagi katteks panna. Hilissügiseks hooajaks sobib hästi üks vitamiinidest pungil tervislik salat tsitruste, avokaado ja rooskapsaga. Värvikirev ja maitsev kooslus, mis aitab väljas laiuvat monokroomsust ehk veidi tasakaalustada. Taustale veel kõik kaunid jõulukaunistused ja elu on jälle ilus ja värviline.


Salatipõhi moodustub reipalt rohelistest rooskapsalehtedes, mis kiirelt soolvees blanšeeritud. Värvi lisavad erinevad greibid, kreemisust lisab avokaado ning toekust ja kergelt krõmpsuvat tekstuuri lisab pannil krõbedaks praetud toorsuitsupeekon. Soovi korral võib salatile puistata veel röstitud pähkleid või seemneid, kuivatatud jõhvikaid või muud meelepärast.


Vitamiinisalat greibi, avokaado ja rooskapsaga
4-6-le
300 g rooskapsaid, lehed varre küljest lahti harutatud
2 küpset avokaadot, tükeldatuna
1 suurem valge greip
1 suurem punane greip
100 g toorsuitsupeekonit, tükeldatuna
1 granaatõuna seemned
Sidrunivinegrett:
2-3 sl sidrunimahla
2 tl vedelat mett
veidi Dijoni sinepit
5-6 sl oliiviõli
soola ja pipart
Puhasta greibid eemaldades nii koor kui ka kiled.
Blanšeeri rooskapsad. Selleks kuumuta potis soolaga maitsestatud vesi keemiseni. Kalla sinna sisse rooskapsalehed ja keeda ca 30 sekundit. Kurna sõelal ja jahuta jääkülma veega. Tõsta kõrvale.
Prae pannil toorsuisupeekon krõbedaks. Nõruta majapidamispaberil, et liigne rasv eralduks.
Sega valmis salatikaste. Selleks sega omavahel sidrunimahl, mesi ja sinep. Maitsesta soola ja pipraga ning nirista sisse pidevalt segades oliiviõli. Maitsesta lõplikult.
Salati valmistamiseks säti taldrikule või vaagnale blanšeeritud rooskapsad, sinna peale laota tükeldatud avokaado, puhastatud greip. Laota salatile krõbedaks praetud peekon ja granaatõunaseemned. Nirista peale salatikaste, vajadusel maitsesta veel soola ja pipraga. Serveeri kohe kas kerge eelroana või pearoa juurde lisandina.


Kena advendiaja ootust ehk jõuluootuse ootust! 😉

Postitus sündis koostöös Hansaplandiga. 

15. november 2017

Kuldkollane karriga kõrvitsa-läätse püreesupp

Jahedal, pimedal ja kõledal aastaajal on soojendavad supid pea kohustuslikud. Kõrvits on meie laiuskraadi kuldaväärt vili, millest tehtud püreesupid on hõrgutavalt sametised ja samas nauditavalt maheda maitsega. Kõrvitsale sobib maitselisandiks sättida tervisepommist ingverit. Kergelt õhetav ja veidi terav maitse täiendab mahedat kõrvitsat suurepäraselt. Hästi sobitub siia kooslusesse ka karripulber. Võimalusel kasuta Madrase karripulbrit, aga võid selle asendada ka tavalise karripulbriga.


Supi sisse lisatud läätsed aitavad supi tummisemaks muuta. Läätsesid tasub oma menüüsse kindlasti tihedamalt lisada, sest läätsed on täisväärtuslikud kiudainerikkad ja heaks taimseks valguallikaks. Läätsed sisaldavad ka foolhapet, kaaliumi, rauda, fosorit ja veel mitmeid väärtuslikke mineraalaineid. Kiudaineid on läätsedes ligi 8-9% ning teatavasti aitavad kiudained seedetegevust vilkana hoida nagu ka kolesteroolitaset alandada või ka veresuhkrut kontrolli all hoida.  Kinnitust on leidnud ka läätsede roll vähiennetuse puhul. Seega, lisaks maitsemeelte hellitamisele aitab see soojendav kuldkollane supp hoida ka sinu tervist ning turgutada keha vastupanuvõimet külmal ja viirusterohkel ajal.
Teiseks selle supi superstaariks on kõrvits, mis on väärtuslik vitamiinide ja mineraalainete rohke vähekaloriline vili. Kerge seeduvuse tõttu on kõrvits sobilik dieet- ja ravitoituise puhul. Kõrvits on väga karotiinirohke ja karotiini on kõrvitsas isegi rohkem kui porgandis. Vitamiinidest võib veel  nimetada C-vitamiini ning mineraalainetest kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi, fosfori ja raua. Kõrvits on väärt abiline erinevate ainevahetushäirete puhul.
Seega, kombineerides läätsesid ja kõrvitsat, on tulemuseks eriti väekas ja väga maitsev supp, mida tasuks jahedate ilmade saabudes on immuunsussüsteemi turgutamiseks aeg-ajalt ikka menüüsse lülitada.


4-6-le
Ca 1 kg muskaatkõrvitsat (kaal koorituna ja puhastatuna)
1 sibul, hakituna
2 küüslaugküünt, hakituna
Veidi ingverit, hakituna
2 tl Madrase karrit (või tavalist karripulbrit)
2 dl punaseid kiirkeeduläätsi
5-7 dl Maggi Bio köögiviljapuljongit
4 dl kookospiima
Kookosrasva praadimiseks
Soola ja pipart
Serveerimiseks röstitud riivleiba, ürdiõli vm meelepärast
Kuumuta potipõhjas kookosõli ning hauta sibulat, küüslauku ja ingverit mõned minutid. Lisa karripulber, kuumuta läbi ja kalla siis potti läätsed koos puljongiga. Lase keema tõsta, lisa ka tükeldatud kõrvits ja hauta umbes 20  minutit, kuni kõrvits ja läätsed on pehmed. Püreesta saumikseriga ühtlaseks ja sega juurde kookospiim. Maitsesta soola ja pipraga. Serveerides võid lisada supile ürdiõli, krutoone, röstitud leiba või muud meelepärast. 

Postitus sündis koostöös Maggiga.

6. november 2017

Marmorjas kohvimaitseline šokolaadi-brownie toorjuustuga

Isadepäev on juba selle nädala lõpul ja see, et isad magusat ei armasta, on tegelikult paras müüt. Armastavad küll, aga magus peab olema lihtsalt nii hea, et sellest ei saa ära öelda. See kohvimaitseline ja marmorjas tumeda šokolaadi-brownie sobib hästi nii neile, kes väga suured magusasõbrad ei ole, aga ka neile, kes pigem koogisõbraks liigituvad. Asi on nimelt selles, et tegemist on hästi rikkaliku ja samas mõõdukalt magusa koogiga, kus tume šokolaad koos kohviga väga mõnusa duo moodustavad. Kuna brownie valmistamine liigitub pigem lihtsa koogivalmistamise kategooriasse, siis saavad sellega hakkama ka pere noorimad (kõige nooremad ehk siiski väikese järelvalve ja juhendamise all) ning mis võiks olla mõnusam, kui isadepäeva hommikul serveerida koos kohviga üks külluslik brownie.




Marmorjas kohvimaitseline šokolaadi-brownie 
12-16-le
Valmistamisaeg: 45 minutit
150 g võid, tükeldatuna
200 g tumedat šokolaadi, tükeldatuna
1-2 dl rafineerimata roosuhkrut (sõltuvalt sellest, kui suurte magusasõpradega on tegemist)
1 tl vanillisuhkrut
3 suuremat muna
2x50 ml kanget espresso kohvi (nt Lavazza ubadest valmistatud)
100 g speltajahu
soola
Toorjuustukate:
150 g toorjuustu, toasoojana
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
Sulata tükeldatud või ja šokolaad vesivannil, kuni need on ühtlaselt sulanud. Sega ühtlaseks. Lisa kohv, sega ja lase veidi jahtuda. Sega juurde suhkur, vanillisuhkur, näpuotsaga soola. Lisa ükshaaval munad iga kord muna korralikult taina sisse segades enne kui järgmine lisada. Sõelu sisse jahu ja sega kõik ühtlaseks. Kalla küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuvormi (20x15 cm). Toorjuustukatte valmistamise jaoks sega omavahel toasoe toorjuust suhkru ja vanillisuhkru ning munaga. Sega ühtlaseks. Tõsta lusikaga tumeda taina peale ja vea siis lusikaga kaks tainakihti kergelt segamini, et moodustuks muster. Küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Brownie peab jääb seest kergelt nätske, seega väldi üleküpsetamist. Jahuta veidi, lõika parajateks tükkideks ja serveeri koos hea kohviga.


Postitus sündis koostöös KAFO-ga

2. november 2017

Purkitehtud boršipõhi.

Nonii! Kuldne sügis asendus ootamatult varatalve halastamatu rünnakuga ja nüüdseks on vist viimasedki juurikad peenramaalt korjatud ja keldrisse kastidesse laotud. Ehk siis käes on juurikate kuldaeg. Hetkel on juurikad parajalt pungil erinevaid toitained ja vitamiine, mis ületalve hoides hakkavad kõik sulalume kombel vähenema. Seega tasub just praegu kõik juurikatoimetamised ette võtta ja näiteks purgitäied kodutehtud boršipõhja valmis meisterdada. Teinekord hea võtta. Kallad aga vett peale, soovi korral sätid mõned liharibad ja värsket ürti ka lisaks ja ongi imemaitsev supp valmis.
Pean siinkohal tunnistama, et boršil on meie peres kultussupi tiitel. Kõik pereliikmed armastavad seda suppi väga ja mingil müstilisel moel on see supp geniaalseks lahenduseks sel puhul, kui pirtsutavad lapsed keelduvad peedist, kapsast, sibulast või porgandist valmistatud teisi toite söömast. Paned kõik need koostisained ühte suppi kokku ja söövad kahe suupoolega, lõpuks küsivad lisagi. Sellest fenomenist olen kirjutanud boršisupi postituse juures SIIN. Vahel lihtsalt ei ole mahti ja võimalust suppi algusest peale keetma hakata ja neil päevadel on ka meie peres purgisupid hinnas.


Sellise boršipõhja puhul tuleb ainult hoiatada, et tegemist on veidi elumuutva purgitäiega. Seda just seetõttu, et see on nii maitsev ja päris, et peale seda ei kipu käsi enam tõusma poest boršisuppi ostma. Maitsevahe on liiga reljeefne võrreldes isetehtuga.


Kõige tüütum osa selle supi valmistamise juures, eriti siis, kui seda suurem kogus teha, on köögiviljade tükeldamine ja riivimine. No ei ole mina saanud sõbraks porgandiriivimisega. Või kui sibulat tuleb hakkida ikka kilo kaupa, siis muutub see üsna piinarikkaks. Eriti kui on tegemist Peipsi sibulatega, mis ei ole just nõrkade killast. Minu supiteo aitas eriti lihtsaks teha Electrolux Masterpiece sarja köögikombain, mis oma võimsa mootori ja suure nõuga (4,2 liitrit) muutis kogu supivilja ettevalmistamise muuta lapsemänguks. Ehk siis kaks kapsapead said viilutatud loetud sekundite jooksul, kusjuures suurem osa aega kulus kapsa masinasse toppimiseks ja selle sealt välja kallamiseks. Imelihtne ja mugav!

Võimas ja usaldusväärne köögiabiline, mille abil on supitegu nagu lapsemäng

Erinevate tarvikute loetelu on päris korralik ja need on pakitud soliidsesse kohvrisse

Siin on nüüd umbes kilo porgandit ja teist samapalju peeti. Peeneks riivitud loetud sekundite jooksul
Igaks juhuks peab hoiatama, et retseptis toodud koguse kuumutamiseks on vaja suurt potti. Minul on selleks 10-liitrine pott ehk siis abivahend, mille kraamin välja just hoidistamise ajal. Kui kodus nii suurt potti ei ole, võib siis kas väiksema koguse teha või kuumutamise ajal boršipõhja mitme erineva poti vahel laiali jagada. Maitsestamine on sel moel küll veidi matemaatikat nõudev, aga ei midagi ületamatut.
Ja nüüd kogu segu tulele. Pott peab olema ainult suur! 

Retseptis toodud koguste puhul ei ole vaja kohe kindlasti näpuga järge ajada või kaalu grammi pealt täpseks sättida. Kogused on pigem indikatsiooniks nii põhikoostisainete osas kui ka maitsestamise seisukohalt. Mina olen hakanud kange sünteetilise äädika asemel kasutama mahedamat veiniäädikat ja algretseptiga võrreldes olen ka suhkrut vähendanud. Samas nõuab boršisupp just seda hapu-magusa tasakaalu, mis selle supi nii vastupandamatuks muudab. Tomatipasta asemel võid supi sisse lisada purustatud tomateid. Õige tomatipasta on see paks ja tume ühtlane pasta, mida mina ostan Keskturult, kus seda suure püti seest kaaluga müüakse. Tavapoodides on seda kas siis konservina või tuubides ja see on hoopis kangem kraam, kui tavaline purustatud tomat või tomatikaste.

Purkitehtud boršipõhi
Kogus ca 6 liitrit
1 kg peeti 
1 kg porgandit
1 kg sibulat
2 kg värsket kapsast (hapukapsaborši puhul kasuta hapukapsast)
500 g tomatipastat
5 dl õli
2 dl suhkrut
5 loorberilehte
3 sl soola
1,5 dl veiniäädikat (võid kasutada ka kanget 30%-list äädikat, seda lisa 3 sl)
20 musta pipra tera
Vajadusel veidi vett
Värsket hakitud tilli
Koori peet, porgand ja sibul
Ribasta kapsas. Haki sibul ja riivi jämeda riiviga peet ja porgand. Kuumuta suure poti põhjas õli ja prae keskmisel kuumusel õli sees läbi sibul, porgand ja peet. Kalla siis juurde kapsas koos soola, suhkru, loorberilehtede ja piprateradega. Hauta vaiksel kuumusel paarkümmend minutit. Sega aeg-ajalt. Viimasena lisa äädikas ja hakitud till. Kuumuta veel mõned minutid. Kontrolli, et köögiviljad oleksid parajalt pehmed. Kontrolli ka maitseid. Vajadusel lisa soola, suhkrut või äädikat, et maitse paika saaks. 
Tõsta valmis boršipõhi steriliseeritud (kuumuta purke ja purgikaasi 15-20 minutit ahjus 80 kraadi juures) purkidesse ja kaaneta kohe. Suppi valmistades lisa boršipõhjale vett, soovi korral liha ja serveerides lisa hapukoort ja värskeid ürte. 


30. oktoober 2017

Juustukattega sibulapirukas kartuli-muretaina põhjal

Käes on kahvatu, tumedate silmaalustega külm ja kurvavõitu kaamos. Igal aastal ehmatab ta korraks oma monokroomsusega ja nukrusega. Kui veel paar nädalat tagasi imetlesin oma terrassil vohavaid roosbegooniaid, mis hakkasid südikalt vastu lähenevale sügisele ning suutsid oma kirka rohelise ja punase värvi täiesti kolletamisvabana hoida, siis esimesel öökülmaööl murdus ka nende vastupanu ning hommikuks olid järgi vaid kärbunud ja elutud taimed. Kurb! Igal aastal on kurb ja harjuma vist ei õpigi. Lisaks halliks muutuvale maailmale tuleb nüüd tuleb jälle õppida harjuma nende pikkade pimedate õhtutega ning päevadega, mil tuld toas ei saagi ära kustutada.

Serveerides võib pirukale veel lisaks sättida veidi väiksemaks rebitud prosciuttot.
Et aga kogu nukrus liiga valdavaks ei muutuks, tuleks tubane olemine eriti õdusaks ja mõnusaks teha. Küünlad põlema, tuli kaminasse, armsatele inimestele üks soojendav kalli ja küll me ka selle nukkerpimeda aja taaskord üle suudame elada. Üks tummine toekas ja parajalt maalähedane sibulapirukas sobib sellesse valemisse hästi. Toidab kõhtu ja soojendab hinge. Sobib nii omaette roaks kui ka värske salatiga kombineerida.


Mõnusa, veidi rustikaalse olemisega piruka puhul on pearollis magus sibul, mis peidetud kreemise toorjuustukihi alla. Selles pirukas sobib kasutada erineva maitsega toorjuustusorte. Väga maitsev jääb sibula ja paprikaga toorjuust, kuid kindlasti leiab igaüks oma lemmiku erinevaid maitseid katsetades. Kes sobib veidi särtsakamat tulemust, võib kasutada jälle magusa tšilliga toorjuustu. 

Kartuli-rukkitaina põhjal toorjuustukattega sibulapirukas
8-10-le

Kartuli-muretainas:
150 g keedetud kartuleid, koorituna
150 g rukkijahu
100 g võid
0,5 tl soola
veidi vett
Täidis:
3-4 sibulat, õhukeste poolratastena
Võid praadimiseks
Soola ja pipart
Veidi tüümiani
Maitseks veidi suhkrut ja palsamiveiniäädikat
Toorjuustukate:
200 g Philadelphia toorjuustu sibula ja paprikaga, toasoojana
1 dl 35%-list koort või kohvikoort
2 muna
100 g riivitud juustu
Soola ja pipart
Põhja valmistamiseks töötle kartulid, tükeldatud või ja rukkijahu koos soolaga ühtlaseks massiks. Vajadusel lisa veidi külma vett, et moodustuks ühtlane tainapall. Aseta tainas vähemalt pooleks tunniks külma. Võta tainas külmast ning laota küpsetuspaberiga kaetud pirukavormi põhjale ja külgedele. Küpseta eelkuumutatud ahjus ca 10-15 minutit 180 kraadi juures, kuni põhi on kuivaks tõmbunud, kuid mitte pruunistunud.
Samal ajal kui põhi ahjus küpseb, kuumuta pannil keskmisel kuumusel või ja hauta sibulat koos tüümianiga kümmekond minutit, kuni ta on klaasjas ja hakkab kergelt karamelliseks muutuma. Maitsesta soola, pipra, tibakese suhkru ja palsamiveiniäädikaga maitse parajaks. Tõsta segu eelküpsetatud põhjale.
Katte jaoks sega toasoe toorjuust, koor ja munad ühtlaseks. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Kalla sibulatele, puista peale riivitud juustu ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 30-40 minutit, kuni pealispind on kuldne. Jahuta veidi ja serveeri koos värske salatiga. Soovi korral võid pirukale sättida veel prosciutto-pitsi.


Postitus sündis koostöös Philadelphiaga.

26. oktoober 2017

Mahlane kõrvitsasai tumeda šokolaadi ja kuivatatud jõhvikatega

Külluslik, mahlane ja kaunilt kuldkollane kõrvitsasai pakub tõelist maitsenaudingut kõigile maiasmokkadele. Kasuta võimalusel siin saia sees kas muskaatkõrvitsat või Hokkaido kõrvitsat, mis on intensiivsema maitsega ja vähem vesine, kui tavaline kõrvits. Magusvürtsist kõrvitsasaia aitab veel maitsvamaks muuta tume šokolaad ja hapukas kuivatatud jõhvikas. Tulemuseks on tõeline maiuspala, millest võib kergelt sõltuvusse sattuda.



Sellise kõrvitsasaia puhul on eeliseks see, et tänu kõrvitsale püsib sai mahlane ja mõnus ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Seda muidugi juhul, kui seda üldse järele jääb, sest meil kadus suurem osa saiast juba samal päeval. Kuivatatud jõhvikad annavad saiale kergelt hapukasmagusat nüanssi juurde ja tume šokolaad annab samas mõnusa maitsesügavuse.


Mahlane kõrvitsasai tumeda šokolaadi ja kuivatatud jõhvikatega

350 g muskaatkõrvitsa püreed (puhastatud, ahjus küpstatud ja püreestatud kõrvitsa kaal)
220 g täistera speltajahu
1 tl soodat
2 tl kaneeli
½ tl kardemoni
½ tl muskaatpähklit, riivituna
½ tl soola
2 muna
1,5-2 dl DanSukkeri rafineerimata roosuhkrut
1 dl päevalilleõli või kookosõli (sulatatud)
1 dl värskelt pressitud apelsinimahla
100 g tumedat šokolaadi, hakituna
100 g kuivatatud jõhvikaid
Sega ühes kausis omavahel jahu, sooda, kaneel, kardemon, muskaatpähkel ja sool. Teises kausis vahusta munad koos suhkruga kergelt vahule. Lisa kõrvitsapüree, õli või kookosrasv ja apelsinimahl. Ühenda omavahel kaks segu ja lisa tükeldatud tume šokolaad ning kuivatatud jõhvikad. Kalla tainas võiga või kookosrasvaga määritud vormi. Küpseta 170-180 kraadi juures ca 60 minutit. Kui küpsetis hakkab pealt liialt pruunistuma, kata see pealt fooliumiga. Küpsust kontrolli tikuga. Kõrvitsasaia keskossa torgatud puidust tikk peab jääma puhtaks. Tõsta kõrvitsasai ahjust välja ja võimalusel jahuta jahutusrestil.


Postitus sündis koostöös DanSukkeriga.

19. oktoober 2017

Sügisene köögiviljasupp grillitud kitsejuustuga

Hetkel üle ilma laiuv, vahel veel veidi soe ja järgmisel päeval näpistavalt jääkülmaga ehmatav sügisene aeg on külluslik oma küpsete viljade valikuga. Erinevaid kirevaid vilju leiab laias valikus ja maitsevad nad imehästi just praegu, kui värskelt põllult korjatud viljade mahlasus ja maitse on parim. Eraldi tuleks kindlasti mainida ka värskelt korjatud köögiviljade vitamiinide ja mineraalainete sisaldust, mis paraku üle talve hoides kõvasti kahaneb. Juurviljahooaeg on just nüüd ja praegu. Seega tasub sügisesel ajal suur korv käevangu võtta, turult kõike pakutavat kraami kokku kahmata ja valmistada siis värvikirev maitsev supp. Kreemine kitsejuust aitab köögiviljasupile veidi kaalukust lisada ja kreemine soe poolsulanud kitsejuust annab tomatisele supile täpselt paraja maitsetäienduse.


Kui käepärast on seeni, siis võib sügisese supi veel sügisesemaks teha, lisades sinna kas värskeid või ka sügavkülvamast võetud või soolatud (ja eelnevalt leotatud) seeni. Mina lisasin omas mahlas hautatud kuuseriisikaid. Aga seente lisamise otsustab igaüks ise. Külluslik on see supp nii seentega kui seenteta.
4-le
4 viilu kitsejuustu
1 sibul, hakituna
1 tšillipipar, hakituna
1 porgand, tükeldatuna
1 pastinaak, tükeldatuna
½ fenkolit, tükeldatuna
1 väiksem või ½ keskmise suurusega suvikõrvitsat, tükeldatuna
1 väiksem või ½ keskmise suurusega baklažaani, tükeldatuna
1 punane paprika, tükeldatuna
3-4 sl Maggi ketšupit küüslauguga
5 dl Maggi Bio kanapuljongit
Soola ja pipart
Veidi suhkrut vajadusel
Võid hautamiseks
Värsket tüümiani
Veidi sidrunimahla või õunaäädikat
Soovi korral värskeid või soolatud (ja eelnevalt leotatud seeni)
Sulata potikpõhjas või koos oliiviõliga. Hauta keskmisel kuumusel õli ja või segu sees sibulat ja tšillipipart. Lisa hakitud porgand, pastinaak, fenkol ja suvikõrvits ning mõned tüümianioksad. Hauta mõned minutid, kuid ära pruunista. Lisa ketšup, sega läbi ja kalla peale kuum puljong. Lase keema tõusta ja keeda kümmekond minutit. Lisa siis tükeldatud baklažaan ja paprika ning keeda veel mõned minutid, kuni kõik viljad on parajalt pehmed. Eemalda tüümianioksad ning maitsesta supp soola, pipra, vajadusel tibakese suhkru ja sidrunimahla või õunaäädikaga. Supi keemise ajal kuumuta ahi grillrežiimil. Aseta juusturattad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta neid grillelemendi all mõned minutid, kuni juust on pealt kuldne. Serveeri koos supiga. Puista peale veel värsket tüümiani.



Retsept sündis kootöös Maggiga

15. oktoober 2017

Vau kui hea (lihtne) õunakook kardemoni ja tibakese Vana Tallinnaga

On õunaaeg. Maal olles on taustaheliks puu otsast potsatavate õunte kukkumise heli. Ja meie maakodu vana õunaaed on sellel sügisel justkui teisele noorusele ärganud. Need puud, mis viimastel aastate on küll usinalt õitsenud ja siis ainut tüütuid õunapunne kandnud, mis enne küpsemist on puult pudenenud, on ootamatult heldeks muutunud. Kas on selle põhjuseks õunaaias maha peetud arutelu teemal, et võtaks lihtsat need vana puud maha, mis on väärikas eas vanaprouad taas fertiilseks muutnud või lihtsat jõudis nende viljakustsükkel taas ohtra saagi aastani....Mine sa võta kinni. Igal juhul on meil nüüd see õunaaasta, mida võib väikest viisi uputuseks pidada. Teeme mahla ja korjame õunu ning imestame, et meie vana õunaaed sel aasta nii rikkalikuks etteasteks on valmistunud. Õunakoogid on hetkel seetõttu vägagi asjakohased.


 


Õunakookide osas üks kindel kategooria on lihtsad ja samas nii-nii hästi toimivad kooslused, mis suudavad elegantse sundimatusega silmad ette teha igasugustele udupeenetele kihilistele ja eri tehnikaid nõudvatetele kookidele, mis ju ka head. Aga selline paraja vau-efektiga vanakoolikas on alati asjakohane ja alati toimiv. Eriti kui salajasteks maitsekomponentideks on meie oma Vana Tallinna liköör ja parajalt ka kardemoni. Vähemalt meie pere, kes on parajalt erinevaid kooke aja jooksul maitsta saanud, hingas selle vanaema õunakoogi tüüpi koogi üllatavalt kiirelt sisse, süües mõnus vaid mõmisedes.


Õunakook karemoni ja tibakese Vana Tallinnaga
10-12-le 
Koogi jaoks vajad 24 cm läbimõõduga koogivormi või malmpanni
2,5 dl spleltajahu
1/2 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
0,5-1 tl kardemoni (sõltuvalt sellest, kui suur kardemonisõber oled)
2 suuremat muna
1-1,5 dl rafneerimata roosuhkrut
3 sl Vana Tallinna likööri
3 sl hapukoort
100 g võid
4 suuremat haput õuna
Tuhksuhkrut
Pohli serveerimiseks
Sega ühes kausis kuivained - jahu, vanillisuhkur, kardemon, küpsetuspulber ja sool. Teises kausis vahusta munad koos suhkruga. Lisa Vana Tallinna liköör ja hapukoor ning sulatatud või. Sega läbi ja ühenda siis segud. Tükelda kaks õuna väiksemateks tükkideks ning sega taina sisse. Kalla tainas küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse ahjuvormi (24 cm läbimõõduga) või küpsetuspaberiga kaetud malmpannile. Ülejäänud kaks õuna lõika pooleks, eemalda õunasüda ja lõika õunapoolik viiludeks. Aseta koogitaignale. Puista õuntele peale veel veidi suhkrut. Tõsta 180 kraadini kuumutatud ahju ca 50-60 minutiks. Küpsust kontrolli tikuga. Serveerides lisa värskeid pohli. Juurde võid pakkuda vanillikastet või vanillijäätist.
Samalaadset kooki võib teha ploomidega või ka virsikute, aprikooside, nektariinide või muude puuviljade/marjadega.

3. oktoober 2017

Misomarinaadis lõhe seesaminuudlitega

Miso on Jaapani köögist pärit maitseaine, mis on valmistatud fermenteeritud sojaubadest ja mis oma soolaka tummise maitsega aitab elegantselt maitsestada nii liha, kala kui ka köögivilju. Miso maitse on ühtaegu nii soolakas ja külluslik ja kõige selgemini aitab misolt saadavat maitsebuketi iseloomustamiseks termin umami ehk siis see müstiline viies maitse. Lisaks täidlasele maitsele on misopasta väärtuslik taimne valguallikas, mis rikas nii vitamiinide kui mineraalide poolest ning mis on Jaapani köögis saanud asendamatuks maitseaineks.


Ka lõhe või forelli sobib väga hästi misopastaga maitsetada. Sellisel moel tehtud lõhe sobib nii ahjus kui ka grillil valmistada. Maitsev ja mõnus jääb see mõlemal juhul. Lisandiks sobib sättida seesamiõliga maitsestatud  nuudleid või ka meelepäraseid köögivilju.
Misopastat tasub otsida eksootilisi maitseaineid müüvatest poodidest (nt Piprapood, MoMo, Umami). Mõlemal poel on olemas ka veebipoed, mistõttu ei tohiks misopasta enam kellelegi kättesaamatuks jääda.

Misomarinaadis lõhe seesamiseemnetega
4-le

4x250 g tükk lõhefileed
3 sl misopastat
1-2 sl sojakastet
1 sl riisiäädikat (võid kasutada ka valge veini äädikat)
1 tl seesamiõli
oliiviõli
Seesamiseemneid
Rohelist sibulat, hakituna
Seesamimaitselised nuudlid:
300 g täisteraspagette
3 sl sojakastet
1 sl mett
2 küüslauguküünt, hakituna
2 sl riisiäädikat
2 sl seesamiõli
Tšillipipart, hästi peeneks hakituna
Väike brokoli, õisikutena
Lõhe valmistamiseks sega omavahel misopasta, sojakaste, riisiäädikas ja seesamiõli. Määri saadud segu lõhele. Jäta umbes tunniks ajaks maitsestuma. Tõmba majapidamispaberiga üleliigne misopasta ära ja tõsta lõhetükid, nahk allpool, kas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile või õlitatud grillile. Piserda lõhetükke oliiviõliga. Küpseta ahjus 180 kraadi juures ca 12-15 minutit või kuumal grillil kuni kala on läbi küpsenud. Ära üle küpseta ja arvesta ka sellega, et kala küpseb ka ahjust või grillilt võttes järelkuumuses edasi. 
Keeda spagette vastavalt pakendi juhistele soolaga maitsestatud vees. Keemise ajal sega omavahel kokku sojakaste, mesi, küüslauk, riisiäädikas, hakitud tšillipipar ja seesamiõli. Umbes minut enne seda, kui spagetid on valmis, lisa spagettidele juurde ka brokoli. Kurna spagetid sõelal ja sega siis kastmega. Tõsta spagetid taldrikule, lisa lõhe, puista peale seesamiseemneid ja hakitud sibulat. 



Postitus sündis koostöös Peetri Lõheäriga

2. oktoober 2017

Punases teravas küüslaugukastmes kana

Üks hästi lihtne roog nendeks päevadeks, kus toiduvalmistamise peale ei ole võimalust liiga palju aega panustada. Sellegipoolest ei ole tulemuse osas sugugi allahindlust tehtud ja väheste lihtsate koostisosade ja võtete abil valmib mõnus kergelt vürtsikas kanaroog, mis sobib hästi näiteks aurutatud riisi juurde serveerida. Ka lapsed kipuvad seda kooslust väga armastama. Siin retseptis on kastme juures pearollis Maggi vürtsikas ketšup, mis on parajalt terav, et kogu roog mõnusalt õhetavaks muuta. Sõltuvalt sööjate terava toidu taluvuses võib kasutada ka mahedama maitsega ketšupit (nt Maggi küüslauguketšup sobib hästi). Selline kaste sobib hästi kas siis aurutatud riisiga või muude lisanditega. Ka Maggi kiirelt valmiv kuskus sobib lisandiks väga hästi. 




Terav küüslaugukana punases kastmes
4-le
500 kanafileed või kintsuliha, tükeldatuna
1 sl maisitärklist
Õli, praadimiseks
Soola ja pipart
3 küüslauguküünt, peeneks hakituna
 4-5 sl Maggi vürtsikat ketšupit 
Veidi vett või puljongit
Serveerimiseks aurutatud riisi, seesamiseemneid ja hakitud rohelist sibulat
Sega kanatükid maisitärklise, soola ja pipraga. Kuumuta pannil õli ja prae kanatükke õli sees, kuni need on pruunistunud ja küpsed. Tõsta pannilt ära. Jahuta pann veidi maha, lisa vajadusel veidi õli ning lisa pannile küüslauk. Prae kiirelt läbi ja lisa siis ketšup, lase mullitama tõusta ja lisa siis pannile kanatükid. Kuumuta läbi mõne minuti jooksul, kui kaste tundub liiga paks, lisa veidi kuuma vett või puljongit. Maitsesta vajadusel veel soola ja pipraga. Serveerides puista peale seesamiseemneid ja hakitud rohelist sibulat. Paku juurde aurutatud basmati riisi. 


Postitus sündis koostöös Maggiga.

27. september 2017

Õlimarinaadis kukeseened Thomas Kelleri moel

Sügis on täies hoos ja seenemetsades on korralik laulupidu. Vähemalt viimasel nädalavahetusel tundus metsade veerde pargitud autode hulka vaadates, et kõik eestlased on metsa läinud. Ja metsad on helded. Leiab nii puravikke, kukeseeni, riisikaid ja pilvikuid. Sekka kitsemampleid ja soomustindikuid. Mõnusad ja maitsvad kõik.
Kindlasti kuulub seenemetsa tegijate hulka kukeseen. Kui selle kollasetäpilise või mustalaigulise (sõtuvalt siis liigist) koloonia otsa komistad, siis on see just täpselt see hetk, mis meid ikka ja jälle sügisel metsa ajab. Kui aga kukeseened metsast toodud, siis tuleb otsustada, mida neist valmistada. Kukeseenepasta, kukeseenerisoto, kukeseeneomlett, kukeseenekaste jne jne. Võimalusi on rohkelt. Mina proovisin sel hooajal aga kukeseeni Ameerika tippkoka Thomas Kelleri moel õlis marineerida.



Thomas Kelleri kullaprooviga retseptid on kodukokkajale arusaadavasse ja järeletehtavasse vormi valatud "Ad Hoc at Home". Sealt raamatust piilun ikka vahel nippe ja nõkse, mis aitavad muidu tuttavalikud ja tavapärased retseptid veidi põnevamaks muuta või mingeid põnevaid lisandeid harjumuspärastele kooslustele lisada.
Needsamad õlis marineeritud metsaseened jooksevad mitmesse samas raamatus toodud retsepti sisse ehk siis neid võib sättida salatisse, lihale või kalale seltsiks, krõbedaks röstitud leivale, supi sisse või muul meelepärasel moel kasutada. Tegemist on seega üsna universaalse purgitäiega, mille sisu kasutamist saab igaüks vastavalt oma fantaasiale ja eelistustele katsetada. Sel moel sobib valmistada erinevaid kupatamist mittevajavaid metsaseeni ehk siis puravikke, tatikaid, kitsemampleid ja, loomulikult, kõiki kukeseenesorte, mis jäävad eriti mõnusad.


Hoidise üldine loogika on lihtne. Seeni kuumutatakse ürtidega maitsestatud õlis mõned minutid, lisatakse siis  veiniäädikas, sool ja pipar ning jahutatakse hoidis maha. Kui seened on kasutamist leidnud, tasub ka õli ära kasutada erinevate toitude maitsestamiseks ehk siis tulemuseks on ürdi- ja seenemaitseline õli. Sobib hästi nii supile kui salatile.

Õlimarinaadis ürtidega kukeseened 
Kogus: ca 750 ml
ca 1 kg erinevaid metsaseeni (mina kasutasin tavalisi ja lehterkukeseeni umbes võrdses koguses)
4-5 dl oliiviõli (kasutasin SEDA Iliada Kalamata Extra Virgin oliiviõli)
2 loorberilehte
paar kuivatatud tšillipipra kauna
mõned oksad tüümiani
väike rosmariinioks
3 sl valge veini äädikat
1 sl rafineerimata suhkrut
Kvaliteetset soola (nt Himaalaja soola)
Värskelt jahvatatud musta pipart
Puhasta seened mustusest ja vajadusel tükelda väiksemaks. Kui kasutad puravikke, võid nende lihasse ruudukujuliselt sisselõikeid teha. Puraviku lihane olemus saab sel moel paremini maitseõli enda sisse imeda.
Sega potis omavahel õli, loorber, tšilli, tüümian ja rosmariin. Lisa seened, sega läbi ja aseta keskmisele kuumusele. Võimalusel kasuta termomeetrit. Kuumuta õli 80 kraadini. Kui soovitud temperatuur on saavutatud, proovi kuumust reguleerida nii, et see säiliks samal tasemel. Kuumuta potitäit 80 kraadi juures 5 minutit seda aeg-ajalt segades. Tõsta potitäis pliidilt ära, sega juurde veiniäädikas, suhkur, sool ja pipar. Kontrolli maitseid ja tõsta purki nii, et seened oleksid kõik õliga kaetud. Säilita jahedas ja tarvita ära umbes kuu aja jooksul. Serveeri kas külmana või lisa soojadele toitudele.

Meie seenelkäikude entusiastlik abiline on labrador Tessa. Tegelikkuses suudab ta sageli muidugi mõned seened lihtsalt suurest joovastusest puruks tallata ringi joostes

Kõige lihtsam moodus neid õlimarinaadis seeni kasutada - sai krõbedaks, küüslauguga üle saia tõmmata ja siis seened peale. Mõnus metsamaitseline suutäis.

24. september 2017

Lillkapsa-püreesupp peeditšipsidega

Lillkapsas on üks võrratu köögivili, millest saab valmistada piltlikult mida iganes. Lillkapsariis, tervelt röstitud lillkapsas ja lillkapsast valmistatud pitsapõhjad ei üllata vist enam kedagi. Samas tasub aga alati tagasi tulla ka veidi klassikalisemate koosluste juurde ja sellest armsast valgest mügarikust üks korralikult kreemine püreesupp valmistada. See supp on alati kindla peale minek ja sageli aitab ka köögiviljapõlgurite südameid sulatada. Või siis lastele, kes muidu deklareerivad oma sallimatust lillkapsa vastu, sobib sageli püreesupi kujule viidud lillkapsas väga hästi. Kreemisele supile lisavad tekstuuri ahjus krõbedaks röstitud peeditšipsid. Igati sügisene taldrikutäis, tõeliselt maitsev ja tervislik veel peale selle. 


Tšipside röstimiseks ja supi sees kasutatud Risso rapsiõli on suure Oomega-3-rasvhapete sisaldusega küllastumata rasvhappeid ja E-vitamiini (millel on vähki ennetav toime) sisaldav väärtuslik õli. Rapsiõlis leidub tegelikult kolme erinevat tüüpi rasvhappeid lisaks Oomega-3 rasvhappele. Oomega-3 rasvhapped mõjuvad hästi nii südame-veresoonkonnale, küünte- ja naha tervisele ning ka üldiselt tervist toetavat, kuna meie tavapärasel toidulaual kipub just Oomega-3 rasvhappeid nappima.  Rapsiõli ei tohiks kuumutada rohkem kui 180-kraadini ning ta sobib hästi nii salatikastmesse, küpsetamiseks kui ka mõõdukal kuumusel praadimiseks. Vokkimiseks võiks kasutada juba mõnd muud õli, mille suitsemispunkt on kõrgem kui rapsiõlil. 


4-le
1 suurem lillkapsapea, õisikuteks eraldatuna
30 g võid + 3 sl rapsiõli
1 sibul, hakituna
Ca 10 cm jupp porru valget osa, hakituna
½-1 tl karripulbrit (nt Madrase karri vm)
Soola
5 dl piima
5 dl 35%-list koort
Vett
Soola ja pipart
Peeditšipsid:
3-4 väiksemat peeti, õhukeste ratastena
Rapsiõli
Soolahelbeid
Sulata suuremal pannil või ja lisa õli. Tõsta väiksemaks tükeldatud lillkapsas pannile koos sibula ja porruga, maitsesta karripulbri, soola ja pipraga, kata kaanega ja hauta vaiksel kuumusel ca 20 minutit, kuni lillkapsas on peaaegu pehme. Kaane asemel võid kasutada ka küpsetuspaberit, millele on keskele väike auk auru eraldumiseks lõigatud. Nii jääb tulemus tummisem ja üleliigne aur pääseb välja. Tõsta mõned õisikud kõrvale.
Kalla hautatud lillkapsas potti, lisa piim ja koor ning vajadusel veidi vett. Hauta vaiksel kuumusel ca 30 minutit. Töötle potitäis saumikseriga või blenderis ühtlaseks kreemjaks supiks. Kontrolli maitseid, vajadusel lisa soola ja pipart. Kui supp tundub liiga paks, lisa veidi kuuma vett.
Tõmba peedist õhukesed ribad. Kui sul on võimalik kasutada viilutamiseks mandoliini, siis kasuta seda. Piserda peedirattaid rapsiõliga, puista peale soolahelbeid ja rösti eelkuumutatud ahjus 160-170 kraadi juures ca 40 minutit. Kuna peeditšipsid on väga õhukesed, siis küpsevad nad kiirelt ehk siis hoia küpsemise ajal tšipsidel silma peal ja vahepeal võid neil teise külje keerata, et tšipsid ühtlasemalt küpseksid.

Serveerimisel tõsta taldrikusse suppi, lisa mõned eelnevalt kõrvale tõstetud lillkapsaõisikud ja peeditšipsid. Serveeri kohe. Peeditšipsid vettivad kiirelt läbi, seepärast ära jäta neid pikalt supi sisse seisma. 

Postitus sündis koostöös Rissoga.